10. IX 1921 Tallinn – 3. VIII 2000 Tallinn, 174 cm.

Lõpetas 1941 Tallinna 6. keskkooli, 1950 Tallinna  Kehakultuuritehnikumi, 1952 kaugõppes Moskva slaavi keelte instituudi (giidi ja tõlgina) ja 1955  Leningradis Lesgafti-nim Kehakultuuriinstituudi. Korvpalliga tutvus 1936, mängis enne sõda Tallinna NMKÜ (tõlkes YMCA) ja Russi meeskonnas. 1941 mobiliseeriti Punaarmeesse, oli tööpataljonis, hiljem 7. eesti laskurdiviisis.

Kuulus 1947–52 N Liidu korvpallikoondisse, a-st 1949 oli selle kapten ja mängujuht. Pärast mängijakarjääri töötas 1953–58 N Liidu koondnaiskonna vanemtreenerina (1954 ja 1956 EM-i kuld) ja abistas N Liidu koondmeeskonda eritreeningutel. Oli 1947 Eesti meistriks tulnud Tallinna Kalevi meeskonna mängiv treener ja 1944–47 Eesti meistriks tulnud naiskonna treener, juhendas ka Eesti koondist (1957).

Kuulus N Liidu Olümpiakomiteesse (1951–57), N Liidu Korvpalliföderatsiooni treenerite nõukokku (1953–58), Eesti Korvpalliföderatsiooni (sh 1951 esimees) ja Tallinna korvpallisektsiooni presiidiumi.

1957–66 oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja 1966–90 Tallinna Polütehnilise Instituudi vanemõpetaja, 1993–99 Kalevi korvpallikooli treener. Lõssov oli paljude liikumisürituste organiseerija ja populariseerija, mitmete riiklike teenetemärkide kavaler. Valiti 2010 Eesti korvpalli kuulsuste halli

Kõrgeimaks sportlikuks saavutuseks tuleb lugeda 1952 Helsingi OM-i hõbemedalit N Liidu koondise koosseisus. Lisaks 1947 ja 1951 EM-i kuldmedalid. 1947 EM-il Prahas tunnistati  Lõssov kohaliku ajalehe Prace  poolt parima tehnikaga mängijaks turniiril. Lõssov pidas N Liidu koondise värvides 106 mängu, tuli pea alati väljakule algkoosseisus, täitis korduvalt meeskonna kapteni kohuseid, hiilgas suurepärase tehnilise arsenali ning vaimukate söötudega. Lisandusid 1949 ja 1951 aastate ülemaailmsete üliõpilasmängude kullad. N Liidu mv-tel võitis ta 1949 Tartu Ülikooli meeskonnas kulla, 1946 oli Tallinna ja 1950 Tartu meeskonnas N Liidu 8 linna turniiri võitjaid, tuli 5 korda  Eesti meistriks.

Koostas Märt Ibrus.