Mängis tagamängija kohta ja oli eriti hinnatud kaitsemängus. Korvpalli juurde jõudis Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasena 1940. aastal, sama kooli (siis juba Tallinna 1. KK) lõpetas 1945. Hiljem astus TRÜ-sse, mille lõpetas aktiivse sporditegevuse tõttu ära alles 1960. aastal. EMV sai tuleristsed 17-aastase koolipoisina 194., kui Tallinna Kalev tuli kolmandale kohale. 1945. tuli Tallinna noortekoondises N. Liidu 8 linna turniiri võitjaks ehk sisuliselt noortemeistriks. Aasta hiljem sama sarja meistriks Tallinna meeskonnaga ja juba täiskasvanute arvestuses. Tema hea mäng pälvis tähelepanu N. Liidu koondise treenerite juures ja 1949. aastast arvati Liidu koondise liikmeks, kuhu jäi järgnevaks viieks aastaks.

1949. aastal tuli Tartu ÜSK-i koosseisus N. Liidu meistriks, millele aasta hiljem 1950 järgnes hõbe. 1950. tuli teistkordselt Liidu siseesivõistluste võitjaks, seekord Tartu meeskonnas. Suurima edu aastad jäid 1950-ndate algusesse. Kõrgeimaks sportlikuks saavutuseks oli olümpiahõbe 1952, kusjuures olümpiafinaalis NSVL – USA oli ta koos Ilmar Kullamiga N. Liidu põhiviisikus.

1951 ja 1953 tulid kahel järjestikusel korral Euroopa meistritiitlid, lisaks ülemaailmsete üliõpilasmängude kuld 1951 ja rahvusvaheliste noorsoomängude kuld 1953. Pärast suurest korvpallist taandumist alustas treeneritegevust. 1954 ja 1955 Tallinna Kalevi mängiva treenerina tuli Eesti meistriks (juba varem meister ka 1946, 47 ja 49). Aastail 1957-59 juhendas N. Liidu meistrivõistlustel mänginud Tallinna Kalevi meeskonda. 1950-ndail oli ka Tallinna Kalevi naiskonna treener. 1963. aastal sidus elu Tallinna Ehitus- ja Mehaanika tehnikumiga (TEMT), kus oli veerand sajandit kuni 1988. aastani kehalise kasvatuse ala juhataja. Tegutses ka korvpalli kohtunikuna (vabariiklik kategooria 1969). Kalevi auliige 1963, Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk 2001 ja EOK teenetemärk 2008.